RBMK RBMK RBMK projekteeriti peamiselt Kurtšatovi Aatomienergia Instituudis ja NIKIETis, mida juhtisid vastav alt Anatoli Aleksandrov ja Nikolai Dollezhal, aastatel 1964–1966. https:// en.wikipedia.org › wiki › RBMK
RBMK – Vikipeedia
reaktoritel puudub nn isolatsioonikonstruktsioon, reaktori enda kohal betoonist ja terasest kuppel, mis on kavandatud hoidma sellise õnnetuse korral kiirgust jaama sees. Järelikult olid radioaktiivsed elemendid, sealhulgas plutoonium, jood, strontsium ja tseesium laiali laiali laiali
Kas Tšernobõlis kasutati plutooniumi?
Tšernobõli tuumaelektrijaama ümbritsev „keeluvöönd” on ikka veel – 34 aastat hiljem – tugev alt saastunud tseesium-137, strontsium-90, ameriitsium-241, plutoonium-238 ja plutoonium-239-ga. Plutooniumiosakesed on kõige mürgisemad: need on hinnanguliselt umbes 250 korda kahjulikumad kui tseesium-137.
Kui kaua läheb aega, enne kui plutooniumi Tšernobõlis enam ei eksisteeri?
Eksperdid hindavad kõikjal 20 aastast kuni mitmesaja aastani, kuna saastetase ei ole ümbruskonnas ühtlane.
Mis radioaktiivne materjal oli Tšernobõlis?
Esialgne kokkupuude kiirgusega saastunud aladel oli tingitud lühiajalisest jood-131; hiljem oli peamine oht tseesium-137. (Mõlemad on reaktori südamikust dispergeeritud lõhustumisproduktid, mille poolestusaeg on vastav alt 8 päeva ja 30 aastat. I-131 vabanes 1,8 EBq ja Cs-137 0,085 EBq.)
Milliseid kemikaale Tšernobõli vabastas?
Suur osa ebaõnnestunud tuumareaktorist vabanenud kiirgusest pärines lõhustumisproduktidest jood-131, tseesium-134 ja tseesium-137UNSCEARi andmetel on jood-131 poolväärtusaeg suhteliselt lühike, kaheksa päeva, kuid see imendub kiiresti õhu kaudu ja kipub lokaliseeruma kilpnäärmesse.
