Pseudepigrapha pärineb üldiselt teisest templist ja varakristlikust perioodist, umbes 200 e.m.a. aastani 200 m.a.j. Kuigi termin ise tuleneb kreekakeelsest tähendusest 'valesti omistatud', on pseudepigraafiliste tekstide funktsioon keerulisem kui see, mis tänapäeva ühiskonnas oleks lihts alt võltsing.
Kust pseudepigraafia tuli?
Pseudepigrapha pärineb kreeka nimisõnast, mis tähistab kirjutisi vale pealkirja või nimega; varakristlust ja judaismi ümbritsevas kaasaegses dialoogis on see aga hakanud tähistama mittekanoonilisi kirjutisi (st Iiobi testament, 1. Eenok, Aristease kiri) vastav alt protestantlikule piiblikaanonile.
Kas Piiblis on pseudepigraafia?
pseudepigrapha, piiblikirjanduses teos, mis mõjutab piibellikku stiili ja omistab tavaliselt mõnele piiblitegelasele autorsuse. Pseudepigraafid ei sisaldu üheski kaanonis.
Mis vahe on apokrüüfidel ja pseudepigraafidel?
Apokrüüfid iseenesest on heebrea Piiblist väljas kaanonit, mida ei peeta jumalikult inspireerituks, kuid usklikud peavad neid uurimist väärt. Pseudepigrapha on võltsitud teosed, mille on kirjutanud näiliselt piiblikuju. Deuterokanoonilised teosed on need, mida aktsepteeritakse ühes kaanonis, kuid mitte kõigis.
Mida tähendab sõna pseudepigrapha Piiblis?
Piibliuuringutes viitab pseudepigrapha eelkõige teostele, mis väidetav alt on kirjutatud tuntud autoriteedi poolt kas Vanas ja Uues Testamendis või isikute poolt, kes on seotud juudi või kristliku usuteaduse või ajalooga… Näide tekstist, mis on nii apokrüüfiline kui ka pseudepigraafiline, on Saalomoni oodid.
