Fosfolipiidid koosnevad glütserooli molekulist, kahest rasvhappest ja fosfaatrühmast, mida alkohol muudab. Fosfaatrühm on negatiivselt laetud polaarpea, mis on hüdrofiilne. Rasvhappeahelad on laenguta, mittepolaarsed sabad, mis on hüdrofoobsed
Kas fosfolipiidide kaksikkiht on hüdrofiilne või hüdrofoobne?
Fosfolipiidne kaksikkiht koosneb kahest fosfolipiidide kihist, mille sees on hüdrofoobne ehk vett vihkav ja väliskülg on hüdrofiilne ehk vett armastav. Hüdrofiilne (polaarne) pearühm ja hüdrofoobsed sabad (rasvhappeahelad) on kujutatud ühes fosfolipiidimolekulis.
Miks on fosfolipiidid hüdrofiilsed ja hüdrofoobsed?
Fosfolipiidid on amfipaatilised molekulid. See tähendab, et neil on hüdrofiilne, polaarne fosfaatpea ja kaks hüdrofoobset rasvhappesaba Need fosfolipiidide komponendid panevad need orienteeruma, nii et fosfaadipea võib suhelda vee ja rasvhappega sabad ei saa, moodustades seega kahekihi.
Miks on fosfolipiidid vees lahustumatud?
Järgides reeglit "sarnane lahustab sarnast", lahustub fosfolipiidimolekuli hüdrofiilne pea vees kergesti. Fosfolipiidi pikad rasvhappeahelad on mittepolaarsed ja seega väldivad vett nende lahustumatuse tõttu.
Kas fosfolipiidid on hüdrofoobsed või hüdrofiilsed?
Fosfolipiididel on ühes molekulis nii hüdrofoobsed kui ka hüdrofiilsed piirkonnad. Fosfaadi pearühm on hüdrofiilne, kuna see on polaarne, võimaldades sellel moodustada veega vesiniksidemeid. KONKRISTIKULT on kaks pikka rasvhappesaba hüdrofoobsed, kuna need on mittepolaarsed ega moodusta veega vesiniksidemeid.
